Ma kirjutan...

Tegelane tõstis silmad kusagilt. Kusagilt kuhu need olid enne tukastama vajumist jäänud. Ta põrnitses pahuralt mööduvat maastikku, unustades, et tegemist on tema kodumaaga. Tal olid teised mured, mõteldes selle peale, et pea on tühi. Neetult tühi, isegi mitte ühtainukestki uitmõtet kah mitte. Näolihaste pingule tõmbumine reetis selle, et ta liigutas oma kangeks jäänud tagumikku. Sõita oli veel palju. "Koju," ütles tegelane mõttes. Pisike huulte tõmblus reetis, et see oli meeldiv mõte, tekitades ta näole murdosa sekundiks naeratuse. Tegelane polnud ammu naeratanud. Ammugi siis veel naernud. Mured, rutiin ja ümbritsev hullumeelsus olid ta kalgiks teinud. Vahel harva, vaadates väikesi lapsi mängimas oma mänge, kuulates nende siirast juttu, tundis ta südames sooja tunnet ning tahet, et temalgi oleks oma "troonipärija", aga... Tegelase nägu muutus jälle tuimaks. Samas jätkas ta aju mõttetegevust teemal laps, naine, vastutus. Üle huulde voolas valus ohe. Oli näha kuidas mõtted olid otsustunud koonduda tegelase vastu ning nagu nimelt tuletada meelde talle midagi, mis oleks võinud olla, mis oli jäänud olemata lihtsalt sellepärast, et tegelane ei suutnud vastu panna ürgsele kutsele, mis pani mehi maid avastama, vallutama. Tegelane raputas pead, nagu sooviks vabaneda peas toimuvast, soovides tagasi samasugust tühjust nagu oli tal peas peale tukastusest virgumist. Tegelane vaatas kella. "Viimane pooltund sõita," ütles ta jälle mõttes. Kõvasti ja selgelt, et purustada eelmised mõtted-mälestused. Ta vaatas eespool asuvate istmeseljatoe tagant välja ulatuvaid inimeste päid, mis noogutasid teekonaruste saatel, andes nagu nõusoleku sellele, et neid sõidutati. "Huvitav, miks bussiistmete seljatugedes on tuhatoosid, kuigi suitsetada siin ei tohi?", mõtles tegelane jäädes silmitsema tema ees oleva seljatoe taga asuvat klappi, mida avades võis leida koha tuha raputamiseks. "Küllap selle jaoks, et ka bussis ei läheks inimestel meelest, mis asi on kiusatus, kiusatus teha midagi, mida ei tohi.", tuli ta järeldusele. Näkku oli ilmunud rahulolev ilme. Ta oli teinud targa järelduse. Välja vaadates avastas tegelane, et on vahepeal kodulinna jõudnud. Tirides kiirelt selga jope, mis oli terve tee ta keharaskust pidanud taluma, astus ta tuikudes mööda istmete vahekäiku esiukse juurde ning palus bussijuhil "pisike peatus" teha. Uksest välja astunud, tundis ta kuidas kodulinna lõhn talle ninasõõrmetest sisse tormas, täites terve keha kiiresti kodutundega. Ta kobas jope taskuid, leidis vasakust lömmi istutud sigaretipaki, koukis sealt suitsu ning süütas selle. Kõik oli jälle korras. Bussis mõeldu oli ununenud. Tegelane lasi sigaretisuitsul läbi nina taeva poole liikuda ja hakkas siis kodu poole liikuma.